Täpsem info spiritismi ja MTÜ Võsu Vaimne Keskus AMO tegevuse kohta August Kilgilt, telefonidelt 3238572 või 53345516 E-mail august@spiritism.ee Skype august.kilk Aadress Rakvere tee 9, Võsu, 45501, Lääne-Virumaa, Estonia

Prantsuse keelest esperanto keelde tõlkinud: Catherine Roux Prantsusmaa
Keeletoimetaja: Szabadi Tibor J. Ungari
Esperanto keelest eesti keelde tõlkinud: August Kilk
Keeletoimetaja: Helve Leis

Vaimude õpetuse ja nende läkituste lühitutvustus

Kirjutanud ALLAN KARDEC,
„Vaimude raamatu autor,
„Spiritismi ajakirja" asutaja,
SPIRITISMI kodifitseerija

Prantsuse ja prantsuskeelse vaimse ühingu uus väljaanne

Spiritismi ajalugu

1848. aastal pandi Ameerika Ühendriikides tähele mitmesuguseid imelikke nähtusi, müra, koputusi, tundmatul põhjusel asjade liikumist. Need nähtused toimusid iseeneslikult, kuid erineva intensiivsuse ja kestusega. Märgati ka, et need toimusid mõnede isikute mõjutusel jõudsamalt. Neid inimesi hakati nimetama meediumideks. Nad said seda oma tahte kohaselt kuidagi põhjustada ja see võimaldas neid kogemusi korrata. Katseteks kasutati kergeid laudu. Katseteks saab kasutada erinevaid esemeid, tähtis on nende kerge liikumisvõime ja lihtne kasutusviis. Laua ümber istudes on mugav toimetada. Nii toimus laua „pöörlemine". Kui laud hakkas võbisema ja seejärel liikuma, tõstes jalgu ja end kallutades, sai ta ka vastata küsimustele. Selle nähtuse puhul räägiti „rääkivatest laudadest" või „laudade tantsust". Sel ajal oli nähtus selgitatav kas elektri- või magnetvooluga või tundmatu fluidumi mõjuga. Selline oli esmane arvamine nimetatud nähtustest. Hiljem tunnistati nende nähtuste juures intelligentseid mõjusid: näiteks see liikumine allus tahtele; see laud liikus kas paremale või vasemale kindla isiku suunas, alludes nii käsule. Kallutades tõstis laud ühe või kaks jalga üles ja potsatas siis tagasi küsitud arv kordi või tammus soovitud taktis jne.

Alates sellest ajast oli ilmne, et tegemist ei ole üksnes füüsilise mõjutusega ja sellest järeldati: „Kui igal efektil on põhjus, siis intelligentsel efektil on intelligentne põhjus." Selle nähtuse järelduseks oli, et põhjuseks peaks olema mingi „intelligentsus".

Missugune oli selle intelligentsuse olemus, selles oli küsimus.

Esmalt arvati, et see võib olla meediumi või tema abiliste tagasipeegeldus, kuid katsed tõestasid selle võimaluse puudumist, kuna saadi vastused selle kohta, mida kohalolijad ei teadnud, ei mõelnud, ei soovinud ega tahtnud. Seega võis vastus kuuluda ainult nähtamatule mõtlevale olendile. Selles veenduda oli väga lihtne: selle olendiga püüti vestelda kindla arvu koputuste abil, mis tähendasid „jah" või „ei" või tähestiku tähti ja niiviisi saadi vastuseid erinevatele küsimustele, mida kohalolijad esitasid. Seda nähtust nimetati „rääkivateks laudadeks". Kõik olendid, kes vastasid küsitlejatele, nimetasid end vaimudeks ja elasid meile nähtamatus maailmas.

Kuna sellised nähtused toimusid ka teistes linnades erinevate inimestega ja neid jälgisid väga tõsised ja haritud inimesed, siis veenduti, et see ei ole illusioon.

Ameerikast jõudis selle nähtuse kordamine Prantsusmaale ja mujale Euroopasse, kus mõnede aastate kestel olid „rääkivad taldrikud" moes ja muutusid „salongiinimeste lõbustuseks". Ja kui see nähtus enam inimesi ei huvitanud, otsiti uut meelelahutust.

Uuesti esitles see nähtus end teistviisi ja näitas end väljaspool igasugust kummalisust. Selle nähtuse lühiesitluse piirid ei võimalda meil jälgida kõiki arenguetappe ja me tutvustame selle põhikarakteristikuid, millele juhivad tähelepanu asja tõsiselt teadatahtvad inimesed.

Tuleb öelda, et selle nähtuse reaalsus tõi esile palju vastaseid.

Esimesed katsetuste korraldajad ei suhtunud asjasse tõsimeelselt ega austusväärselt, vaid käsitlesid nähtust kui žongleerimist või nähtamatuks tegemist.

Need, kes tunnistasid ainult mateeriat, lihalikule silmale nähtavat maailma, kes arvasid, et kõik kaob koos kehaga, olid loomulikult niinimetatud materialistid.

Need kritiseerijad esitlesid end „tugevate vaimudena" ning eitasid nähtamatute vaimude olemasolu. Nende meelest on selliste nähtuste propageerijad hullumeelsed ja neid sõimati sarkastiliselt.

Teised, kes ei saanud eitada fakte ja olles mingite ideede mõju all, omistasid neile nähtustele erandliku saatana mõju ja leidsid selles vahendi hirmutada kartlikke. Kuid praegusajal ei ole saatana kartus nii prestiižne kui varem.

Sellest nähtusest räägiti palju, sellest kirjutati palju, nii et see idee muutus rahvalikuks ja paljud üritasid siin kasu lõigata, konstateerides reaalsust endale kasuliku arusaama järgi.

Tulemuseks oli see, et peale mõningate kartlike naiste oli tõelise kuradi saabumise kuulutamine kuigivõrd ärritav nendele, kes nägid kuradit ainult maalidel või teatri esitustes.

Paljudele inimestele oli see võimas stimuleerimisvahend. Niiviisi need, kes tahtsid püstitada tõkke uutele ideedele, läksid vastakuti oma eesmärkidega ja muutusid tugevamateks propagandistideks, kui tahtsid, sest nad kisasid selle idee vastu liialt tüütavalt. Teisi kriitikuid tabas samuti ebaõnn, kuna neil oli pakkuda ainult tuntud fakte ja avalikult tuntud loogikat. Lugedes nende publikatsioone leiate te igal pool nende nähtuste ignoreerimise katseid ja faktide ebaadekvaatset tõlgendust ja mitte kuskil tõest tõlgendust nende nähtuste mittevõimalikkuse kohta..

Nende argumenteerimine on järgmine: „Ma ei usu, seega seda ei ole olemas; kõik, kes usuvad, on hullumeelsed; ainult meil on korrektne ideede mõistmise eesõigus."

Poolehoidjate arv, tänu tõemeelsele või mittetõemeelsele kriitikale, on loendamatu, kuna kõikjal lisandub privaatseid kogemuslikke arvamisi ilma vastupidiste tõestusteta.

Jätka meie esitlemist!

Teadete edastamine koputamiste abil oli väga aeganõudev ja mittekomplektne.

Tunnistati, et kohandades pliiatsi korvikesele, lauakesele või mõnele muule liikuvale esemele ja pannes sellele sõrmeotsad, hakkas see objekt liikuma ja joonistama tähti sõnade moodustamiseks.

Hiljem tunnistati, et need objektid osutusid juhuslikult kasutatavateks abivahenditeks.

Katse tõestas, et vaim saab soovikohaselt tahket objekti või kehaosa, näiteks käsivart või kätt liigutada, et juhtida selle küljes olevat pliiatsit kirjutama teksti.

Nii tekkisid „kirjutavad meediumid", s.t. inimesed, kes kirjutasid enese tahteta, vaimude impulsside mõjul, olles nii vahendiks vaimu teksti edastamisel. Sellest ajast oli suhtlemine vaimudega palju lihtsam ja vestlus piiranguteta nagu elavate inimeste vahel.

Jutt on maailmaruumist, mis on avatud uurimiseks ja uue maailma avastamiseks: nähtamatute asjade maailm, samuti nagu mikroskoop, võimaldas avastada lõpmatute väikeste suuruste maailma.

Kes on need vaimud?

Mis roll on neil universumis?

Millisel eesmärgil peavad nad sidet surelikega?

Need on esimesed vastust nõudvad küsimused.

Varsti teati tänu vaimude teadaannetele, et tegemist ei ole loomise eriolevustega, vaid hingedega, kes elasid maa peal inimestena või teistes maailmades, et need hinged pärast eraldumist oma füüsilisest kehast elavad ja lähevad üle maailmaruumi. See nähtus ei olnud enam kahtlusäratav, kui seansi juuresolijad leidsid vaimuilmast uuesti sugulasi ja sõpru, kellega nad võisid vestelda.

Kui need - tõestasid enda eksisteerimist ja tõestasid, et surm on iseenesest ainult kehaline, et nende hing ehk vaim elab igavesti, et nad on seal meile väga lähedal, ümbritsedes ja abistades neid, keda nad armastasid ja kelle meenutamine on nende jaoks leebe rahuldus.

Üldisel mõtleme me vaimude kohta ebaõigesti. Nad on, nagu paljud isikud arvavad: mitteabstraktsed, mitteselged ja tundmatud olendid, mitte mingi säde või valgushelk.

Vastupidi, vaimud on väga konkreetsed olendid kindla individuaalsuse ja kujuga.

Siin ligilähedane idee selgituseks.

Inimene koosneb sisuliselt kolmest põhiosast:

hing ehk vaim, intelligentsuse printsiip, kus elab tema mõte, tahe ja moraalitunne;
keha, materiaalne, raske ja toores ümbris, mis paneb vaimu suhtesse välismaailmaga;
perispirit (vaimuabi), fluidumlik, kerge vaimuümbris, mis toimib vaimu ja keha vahelise
sidevahendina.

Kui väline kest ehk keha on kulunud ja enam ei saa funktsioneerida, laguneb ta ja vaim vabaneb temast nagu vili vabaneb oma kestast; samuti nagu jäetakse maha kasutatud rõivad; seda nimetatakse surmaks.

Niisiis on surm ainult vaimu kesta (keha) hävimine; ainult keha sureb, vaim ei sure. Vaim on keha mateeriaga seotuse tõttu surutud olekus.

Keha surm vabastab vaimu sidemed. Vaim väljub sellest, leides uuesti vabaduse, nagu liblikas väljub oma kookonist. Kuid ta ei jäta maha perispiritit, mis on vaimu eeterlik, aurulik keha, millel on inimese kuju. Oma normaalses olekus ei ole perispirit inimsilmale nähtav, aga vaim saab kuidagi selle nähtavaks ja isegi kombatavaks muuta, nagu see toimub tihendatud auru puhul. Nii saavad nad mõnikord end näidata „fantoomidena". Tänu perispiritile saab vaim mõjuda ka tahketele esemetele ja tekitada müra, liikumist, kirjutamist jne. Vaimude jaoks on koputused ja liikumised vahendid, mis annavad tunnistust nende kohalolekust ja juhivad inimeste tähelepanu neile, samuti kui mõni isik koputab selleks, et hoiatada, et keegi on siin.

Mõned vaimud ei rahuldu oma tegevuses tagasihoidliku müra tekitamisega ja nad võimendavad seda sarnaselt ukse paugutamisele või toidunõude lõhkumisele või mööbli ümberkukkumisele. Tänu sellisele võimele saavad nad väljendada oma tahet, oma mõtteid, kuid meediumi vahendusel kirjutamine annab neile kõige täiuslikuma ja kõige kiirema vahendi maisuses elavatega suhtlemisel; seega eelistavad vaimud kasutada seda vahendit.

Nii saavad vaimud meile joonistada tähestiku tähti, kirjutada muusikanoote, mängida muusikariistadel muusikapalu; seega ilma oma füüsilise kehata, mida neil enam ei ole, kasutavad nad meediumi abi inimestega suhtlemiseks. Vaimud saavad end ka erilisel sensitiivsel moel nii nägemis- kui kuulmisvõime kaudu ilmutada. Mõned „kuulmisvõimelised meediumid" suudavad kuulda vaime ja vestelda nendega; teised näevad neid: neid nimetatakse „nägemisvõimelisteks meediumideks".

Vaimud, kes esitlevad end nähtavatena meediumidele, on sellise kehakujuga, mis neil oli maises elus. See kuju on aga aurutihe ja seda võiks pidada pettekujutelmaks.

Mõnikord lollitatakse lihast ja luust inimesi, kellega vesteldakse ning keda käteldakse, nii et viimased ei taipagi, et tegemist on vaimuga.

Üldine ja pidev vaimude nägemine on suur haruldus, kuid individuaalsed ilmutused on suhteliselt sagedased eriti surma eel ja surma järel.

Kehast vabanenud vaim kiirustab külastama oma sugulasi ja sõpru, justkui teavitama enda äsja maisest elust lahkumisest ja et mahajääjatele öelda, et ta elab ikka edasi ja et igaüks koguks oma mälestusi kui ehtsaid fakte, mida ei ole veel teadvustatud, kuid mis toimusid mitte ainult öösel unes, vaid päeval täieliku ärkveloleku ajal, ning siis peeti üleloomulikeks ja imestamapanevateks nähtusteks ja arvati maagiaks või nõiduseks.

Tänapäeval arvavad kahtlustajad, et need nähtused põhinevad kujutlusvõimel.

Kuid sellest ajast, kui vaimne teadus andis nende nähtuste kohta selgituse, teatakse, kuidas need toimuvad ja et need ei kuulu loodusnähtuste hulka. Veel usutakse, et vaimudel peab juba nende faktilise olemasolu tõttu olema nii iseseisev teadus kui iseseisev arukus.

Jutt on suurest eksitusest, mida kogemus kohe tõestas.

Vaimude teadaandeid saab liigitada eri kategooriatesse: mõned on väga põhjalikud ja väljendusrikkad, targad ja eetilised, head ja südamlikud, kuid on ka väga labaseid, kerglase sisuga, isegi jõhkraid teadaandeid. On ilmne, et vaimud on erinevad nagu inimesedki.

On olemas head vaimud ja halvad vaimud, sest nad on ainult inimeste hingede tagasipeegeldus, nad jäid niisama arukateks kui füüsilisest kehast lahkudes. Vaim ei saa vaimuilmas oma olemust täiustada ja iseloomu parendada. Selleks peab vaim uuesti sündima füüsilisse kehasse, kus elukogemused annavad südametunnistuse kaudu mõtlemisainest ja mõistmist iseenda arenguks, mis lõpuks vabastab kannatustest. Seepärast esineb igat liiki headuse ja halbuse taset. Üldiselt suhtlevad vaimud meelsasti ja nad on rahul kinnitama, et neid ei ole unustatud.

Meeleldi kirjeldavad nad enda maalt lahkumise muljeid, oma uut olukorda, oma rõõme ja kannatusi uues asukohas. Mõned on väga õnnelikud, teised õnnetud, mõned kannatavad hirmsasti oma maapealse - hea või halva - eluviisi pärast. Jälgides neid nende uue eksisteerimise kõigi etappide ajal vastavalt nende maapealsele staatusele, nende surma viisile, nende kui elusolendite iseloomule ja harjumustele, võib saada suhteliselt kompleksse, peaaegu täpse teadmise nähtamatust maailmast ja meie tulevasest olukorrast, võib ette tunda meid teispoolsuses ootavat õnnelikku või õnnetut saatust.

Kõrgemate vaimude poolt antud ettekirjutused kõikide teemade kohta, mis huvitab inimkonda, nende vastused esitatud küsimustele on hoolikalt koostatud ja kooskõlastatud ning moodustavad tõelise teaduse, tõelise moraali ja filosoofilise õpetuse, mis on tuntud nimetuse all SPIRITISM.

Spiritism on järjekindlalt eksisteerimisele rajatud õpetus, vaimude teadaanded ja juhised.

Spiritismi filosoofia terviklik õpetus on toodud „Vaimude raamatus", „Meediumide raamat" käsitleb praktiseerimist ja eksperimente, „Evangeelium" aga moraali. Nende raamatute analüüsi järgi saab hinnata erinevust, käsitlevate teemade ulatust ja tähtsust.

Nagu eelpool öeldud, algas spiritism „rääkivate laudade" rahvaliku nähtusena. Kuna need faktid olid huvipakkuvad rohkem silmadele kui mõistusele, äratades rohkem uudishimu kui tunnet, jäeti need pärast uudishimu rahuldamist kõrvale, seda enam et seda nähtust ei mõistetud piisavalt. Kui konstateeriti, et need „rääkivad lauad", mida pilgati, andsid moraalset õpetust hingele, siis kadus kahtlus neis, kes seni ebaselgelt selgitasid inimkonna tulevikku.

Tõsiselt mõtlemisvõimelised inimesed võtsid vastu selle uue õpetuse kui soodsa vahendi ning sellest ajast hakkas spiritism kiiresti arenema. Mõne aasta jooksul aktsepteerisid paljud haritlased kõigis maailmaosades spiritismiõpetuse. Nn. partisanide arv kasvas erakordselt ja täna võib öelda, et spiritism on kujunemas armastuse usuks, äratades inimeste südametunnistust jumalikule elule. Spiritismiõpetuse alused on rajatud südametunnistusest lähtuvale õiglusele ja armastusele, mis pärsib selle õpetuse vastaste vastuaktsioone.
Spiritismi eksperiment kinnitas seda, et spiritismiõpetuse vastased ei suuda mitte kunagi veenda tõsiseid tõeotsijaid. Spiritistid ütlevad lihtsalt, et kui see õpetus kriitikast hoolimata levib, on see tõestuseks, et see on vastuvõetav ja et selle loogikat eelistatakse. Siiski ei ole spiritism uueaegne leid. Spiritismi fakte ja põhimõtteid võib leida juba ürgajastus, selle jäljed on kõikide rahvaste uskumustes, kõikides religioonides, enamiku omaaegsete kirjanike tekstides. Ainult need ebaregulaarsed vaatlused olid tõlgendatud ebaadekvaatselt ja kõiki järeldusi ei tehtud järjepidevalt.

Tõeliselt baseerub spiritism vaimude eksisteerimisel, sest vaimud ei ole muud kui inimeste hinged, seega alates inimestest on olemas ka vaimud. Spiritism ei avastanud ega leiutanud vaime. See, et hinged ehk vaimud saavad end inimestele ilmutada, tuleb vaimude loomusest ja kindlasti ilmutasid nad end ka ürgajal. Nii leitakse alati ja kõikjal nende ilmutuste tõestust, eriti piibli tekstides. On tõsi, et spiritism ei toonud midagi uut.

Kuid kas see pole tähtis: tõestada selgel viisil vaimu eksisteerimist, selle üleminekut kehasse ja individuaalsust pärast surma, selle igavikulisust, tulevasi kannatusi või rõõme?

Kui palju inimesi usub seda või mõtleb mõningase kahtlusega: „Aga kui see siiski ei saa olemas olla?" Kui palju inimesi ei uskunud seda kõike, kuna neile esitati tulevikku selles plaanis, mida mõistus ei suuda vastu võtta! Kas siis ei ole tähtis, et kõhklev jumalauskuja ütleks endale: „Nüüd olen ma kindel!", et pime näeks jälle valgust?

Spiritismi eesmärgiks on faktide ja loogika abil kaotada kahtluse ängistus, et taasnäha usu teel seda, mis oli temast eraldatud. Avastades endale nähtamatu maailma olemasolu, mis ümbritseb meid meie igapäevases elus, avalikustades meile meie õnne või tulevase õnnetuse tingimused. Spiritism selgitab meile meie maapealsete kannatuste põhjusi ja nende mahendamise võimalusi.

Spiritismi levik toimub vältimatult ja põrmustab materialistide õpetused, mis ei suuda tegelikkusele vastu seista.
Inimene, olles veendunud enda igavikulise eksisteerimise tähtsuses, võrdleb seda maapealse elu ebakindlusega, ning on mõtlemise ja mõistmise teel saavutanud üleoleku tavainimeste arvamistest. Mõistes oma kannatuste põhjusi ja eesmärki, talub ta neid kannatlikult, kuna ta teab, et see on vahend paremasse seisundisse jõudmiseks.

Teispoolsusest tulevad näited tõestavad, et Jumala õiglus ei jäta pattu karistuseta ja voorust õnneta. Lõpuks lisagem, et suhtlemine kallite inimvaimudega, kes on lahkunud, annab lohutust ja tunnistust nende olemasolust ja sellest, et nad ei ole meist eraldatud, nii nagu nad maa peal elasid meist eraldatuna.

Kokkuvõttes leevendab spiritism meie murekoormat..

Spiritism rahustab lootuse kaotanuid, hajutab kindlusetust või terrorihirmu, hoiab ära enesetapud, teeb õnnelikuks need, kes järgivad seda õpetust, ja selles ongi tema kiire leviku saladus.
Religiooni vaatekohast on spiritismi alustõed ka kõigi usundite alustõed:

Jumal, hing, surematus, tulevased kannatused ja tasud.

Spiritism on sõltumatu mistahes kultusest. Selle eesmärk on tõestada kahtlejatele või eitajatele, et hing eksisteerib, elab edasi pärast keha surma. Pärast surma kannatab hing kehaliku elu ajal tehtud halva tõttu - nii on ka kõigis religioonides. Vaimude olemasolusse uskumine on ka kõigis religioonides ja kõigi rahvaste juures, sest igal pool, kus on inimesed, on ka hinged ehk vaimud. Vaimude ilmutused on alati olnud, seda leiame eranditult kõikides usutekstides. Seega olles kreeka- või roomakatoliku, protestandi, juudi või islami usku, saab

ikka uskuda vaimude ilmutusi ja nende olemasolu.

Spiritismil on poolehoidjaid kõigi religioonide liikmete hulgas.

Moraali osas on spiritism peamiselt kristlik, kuna selle juhtmõte ei ole muud kui Jeesus Kristuse armastuseõpetuse levitamine. See õpetus on puhtaim kõigist, see on Jumala seadus, seda moraaliõpetust järgivad kõik usundid.

Spiritism, olles sõltumatu kõikidest kultustest, ei tee mingeid ettekirjutusi ega tegele dogmadega, ei ole spetsiifiline religioon, ei kasuta kirikuõpetajaid ega templeid.

Neile, kes küsivad, kas on hea aukartust tunda selle või teise praktiseerimise puhul, oleks vastuseks: „Kui sa arvad, et sinu südametunnistus lubaks praktiseerida üht või teist religiooni, siis tee seda. Jumal toetab alati südametunnistusest lähtuvat kavatsust."

Seega ei ole spiritism pealetükkiv kellelegi.

Ta ei kõnele neile, kes teda usaldavad, ega ka neile, kes küllaldaselt usuvad, vaid paljudele kõhklejatele ja uskumatutele. Ta ei võta neid ära kirikust, kuna nad on moraalselt, täiesti või osaliselt, sellest eemaldunud.
Spiritismi ülesandeks on äratada inimeses tema loomulik jumalik olemus ja seos Loojaga, kuid ärkamine reaalsusse jääb inimese enda ülesandeks.

Spiritism ei nõustu nende usunditega, kus räägitakse igavesti kestvatest karistustest, põrgu materiaalsest tulest ja Kuradist!

On vist tõesti nii, et end absoluutseks tõeks kuulutanud usundid „toodavad" igal ajastul ja iga päev pidevalt uskumatuid?

Kas spiritism, andes neile ja teistele dogmadele mõistuspärase tõlgenduse, suudab dogmadesse uskujaid veenda? Kui ei, siis tuleb nad rahule jätta.

Üks austusväärne kirikuinimene on selle kohta öelnud: „Spiritism paneb kedagi millessegi uskuma; on parem uskuda millessegi kui uskuda mitte millessegi."

Vaimud ei ole muud kui hinged, ei saa olematuks teha vaime, ilma et teeks olematuks hinged.

Tunnistades, et hinged ehk vaimud on olemas, küsime lihtsalt: „Kas surnute vaimud saavad suhelda maises ilmas elavatega?" Spiritism kinnitab seda materiaalsete faktidega. Kuidas saab tõestada, et neid ei ole olemas? Kõik maailma eitused ei saaks muuta oleva olematuks.

See ei ole süsteem ega teooria, vaid loomulik seaduspärasus.

Looja seaduste vastu on inimese tahe jõuetu. Igast ilmutusest tuleks vastu võtta selle järjepidevus ja kohandada sellele usud ja harjumused.

Vaimude õpetuse kokkuvõte

1. Jumal on kõrgeim intellekt, kõikide asjade algpõhjus. Jumal on lõpmatu, unikaalne, mittemateriaalne, muutumatu, kõikvõimas, suveräänselt õiglane ja hea. Ta peab olema lõputu kõiges oma täiuses, sest kui oletada, et üks Tema kvaliteedist oleks mittetäiuslik, ei oleks ta enam Jumal.

2. Jumal lõi mateeria, mis määras maailma. Ta lõi ka intelligentsed olendid, keda nimetatakse vaimudeks ja kelle ülesandeks on juhtida materiaalseid maailmu loomise muutumatute seaduste kohaselt ja kes on oma olemuselt täiustumisvõimelised. Täiustudes lähenevad nad Jumalale.

3. Vaim on intelligentne ürgalus (printsiip). Tema intiimne olemus on meile tundmatu. Meile on ta mittemateriaalne, sest tal ei ole analoogiat mateeriaga.

4. Vaimud on isikupärased olevused. Neil on eeterlik, fluidumlik ja mittemateriaalne kest, mida nimetatakse perispirit'iks (vaimuabi), mis on fluidumliku keha liik, inimkuju standard. Nad elavad ilmaruumis, kus nad liiguvad välgukiirusel ja kujundavad meile nähtamatu maailma.

5. Vaba tahte ja ideede levimine spiritistide juures tähendab Jumala sõnumit neile: „Te võite saavutada kõrgeima õnne, kui te omandate teadmised, mis teil puuduvad, ja te olete täitnud ülesanded, mis ma olen teile pannud. Töötage ja arenege: see on eesmärk. Rakendades seadusi, jõuate te selleni, mis ma olen kinnistanud teie südametunnistusse." Ühed selle vaba tahte järgijad lähevad järjekindlalt kõige lühemat teed, headuse teed. Teised järgijad valivad kõige pikema, halva tee.

6. Jumal ei loonud halbust. Ta lõi seadused, ja need seadused on alati head, sest Ta on hea; ta on see, kes kindlalt jälgib, et kõik oleksid õnnelikud. Kuid vaba tahtega vaimud ei kuuletu alati neile seadustele ja halbus on sõnakuulmatuse tulemus. Niisiis võidakse öelda, et hea on kõik, mis on vastavuses Jumala seadusega, ja halb on kõik, mis ei vasta samale seadusele.

7. Selleks et aktiivselt osa võtta materiaalsete maailmade jumaliku võimu tööst, tuleb vaimudel ajutiselt elada materiaalsetes kehades. Tänu kehalise eksisteerimisega seotud tööle arendavad nad enda intelligentsust ja järgides Jumala seadusi saavad nad preemiaid, mis juhivad neid igavesele õnnele.

8. Teoreetiliselt ei ole kehastumine vaimule pealesurutud karistus. See on vaimule vajalik teadvuse avardamiseks ja Jumala tööde tegemiseks ja see peab neid panema kannatama, et nad mõistaksid järgida kas headuse või halbuse teed. Ainult need, kes järgivad headuse teed, arenevad kiiremini, teised saavutavad eesmärgi aeganõudvamalt ja raskemates tingimustes.

9. Kehastunud vaimud kujundavad inimkonna, mis ei ole piiritletud Maaga, vaid hõlmab kõiki universumis laialipillutatud rahvaid.

10. Inimese hing on kehastunud vaim. Selleks et aidata teda tema ülesande täitmisel, andis Jumal talle loomad kui kaastöölised, kes peavad talle alluma ja kelle intelligentsus ja iseloom on vastavuses tema vajadustega.

11. Vaimu areng on tema töö vili. Suutmata ühe keha eksisteerimise jooksul saavutada kõiki moraalseid ja intellektuaalseid tasandeid, mis peavad teda juhtima eesmärgile, jõuab ta sinna kehaliste eksisteerimiste järjepidevuse abil, iga uue kehastumise kestel üha rohkem edasi arenedes.

12. Iga kehalise eksisteerimise jooksul peab vaim täitma enda teadvuse avardamise ülesannet. Mida rohkem on ta arenemata ja töökas, seda rohkem väärib ta selle ülesande täitmist. Nii on iga kehaline eksisteerimine katse teda eesmärgile lähendada. Selliste kehaliste eksisteerimiste arv ei ole määratletud. See sõltub vaimu tahtest seda lühendada, ja aktiivselt töötada enda moraalse täiustumise nimel. Samuti sõltub see inimese tahtest, kes püüab ülesannet täites lühendada selle tegemiseks kuluvate päevade arvu.

13. Kui kehaline elu on halvasti kasutatud, ei too see kasu vaimule, kes peab selle elu uuesti läbi elama kannatusrikkamates tingimustes oma hoolimatuse ja oma halva tahte tõttu. Nii ollakse igapäevases elus sunnitud alustama homset päeva sellega, mida tehti eelmisel päeval, või uuesti tegema seda, mida halvasti tehti.

14. Spirituaalne elu on normaalne elu; see on ajatu (igavene). Kehaline elu on üleminev ja üürike; jutt on ainult hetkest igavikus.

15. Oma kehaliste eksisteerimiste vaheajal rändab vaim ilmaruumis. Rännakul ei ole määratud aega. Selles olukorras on vaim õnnelik või õnnetu olenevalt oma viimase kehalise elu heast või halvast kasutamisest. Ta tudeerib põhjusi, mis lükkasid edasi või kiirendasid tema arengut. Ta teeb otsuseid, mida tuleks praktiseerida enda taaskehastumise korral, ja ta ise valib kannatused, mis on tema arvates tema arenguks kõige sobivamad. Kuid mõnikord ta eksib või ta satub iseenda võrku, kui ta ei austa oma kehalises elus vaimuna võetud kohustusi.

16. Süüdi olevat vaimu karistatakse moraalsete kannatustega vaimuilmas ja kehaliste kannatustega kehalises elus. Tema südamevalu on tema pattude, s.t. Jumala seaduste mitteaustamise tulemus, mis kujuneb enese taasmanitsuseks möödunu ja tulevaste kannatuste eest. Seega tuleb upsakal läbi elada alandus ja türannil orjapõli, halba rikkurit ootab aga viletsuses elamise kannatus.

17. Erinevate arengutasemega vaimudele on olemas vastavad maailmad, kus saab kehaliselt eksisteerida väga erinevates tingimustes. Mida vähem vaim areneb, seda raskem ja materiaalsem on keha. Puhastumise ajal elab ta moraali ja füüsilisest vaatepunktist kõrgemates maailmades. Meie Maa ei ole esimene ega viimane, vaid üks madalamatest maailmadest.

18. Süüdiolevad vaimud taassünnivad vähemarenenud maailmadesse, kus nad peavad puhastuma oma pattudest materiaalse elu kogemuste läbi. Need maailmad on neile tõeline puhastustuli, kuid neist endist sõltub, kas nad tahavad sellest väljuda, kas nad tahavad Jumala armastuse seadusi austada või ei! Maa on üks neist maailmadest.

19. Jumal, olles alati õiglane ja hea, ei mõista oma loomingut hukka lõputu karistusega pattude pärast. Ta pakub alati patustele uusi vahendeid arenguks ja halbade tegude heastamiseks. Jumal andestab, kuid Ta nõuab kahetsust, heastamist ja headuse teele asumist. Järjekindel karistus oleks igavene neile, kes jääksidki halbuse teele. Kuid kohe kui kahetsuse valgus süüdioleva südant läbib, andestab Jumal talle. See karistuste igavikulisus peab olema mõistetav ka suhtelises, mitte absoluutses mõttes.

20. Taaskehastudes toovad vaimud endaga kaasa kõik, mida nad on saavutanud eelmiste kehaliste eksisteerimiste jooksul. Seepärast on inimestel spetsiifilised kalduvused, head või halvad, mis näivad olevat kaasasündinud. Halvad loomulikud kalduvused on ebatäiuslikkuse tunnused, millest vaim ei puhastunud. Nähtavale võivad tulla ka tehtud süüteod ja nn. ürgpatt. Iga kehalise eksisteerimise kestel peaks vaimu teadvus kuigipalju avarduma.

21. Eelmiste elude mittemäletamine on Jumala heasoovlikkus, et hoida inimese mõtlemine eemal tema väga õnnetutest mälestustest. Iga uue elu kestel maises elus on inimene selline, nagu ta ise on. See on tema lähtepunkt; ta tunneb oma kaasaja patte; teab oma halbadest tegudest, mida ta võis teha, ja sellest piisab enese arendamiseks. Kui tal kunagi enam ei ole patte, siis ei pea ta muretsema nende pärast; praegusaegset ebatäiuslikkust leidub piisavalt.

22. Kui hing ei ole varem elanud füüsilises kehas, tähendab see, et ta loodi samaaegselt kehaga; selle oletuse järgi ei ole tal mingit tegemist nende hingedega, kes elasid enne teda. Seepärast küsitakse endalt, miks Jumal, kes on õiglane ja hea, võib süüdistada teda inimkonna isa süüs, märgistades teda (seda hinge) ürgpatuga, milles ta ei ole süüdi. Vastupidi öeldes toob ta taassündides kaasa idu oma eelmiste elude mitteperfektsusest, praeguse kehalise eksisteerimise ajal kannab ta välja oma eelmiste süüde tulemust. Nii pakutakse ürgpatu kohta loogilist seletust, mida igaüks saaks mõista ja sellega nõustuda, kuna hing vastutab ainult iseenda tegude eest.

23. Kaasasündinud moraalsete ja intellektuaalsete võimete erinevus on tõestus, et hing on juba elanud. Kui ta oleks loodud samaaegselt füüsilise kehaga, ei oleks Jumala heasüdamlikkusel sobiv toota ühtesid arenenumaiks kui teisi. Miks on metslased ja tsiviliseeritud, südamlikud ja südametud inimesed, idioodid ja intelligendid? Öeldes, et esimesed on elanud kauem kui teised ja omandanud rohkem võimeid, on kõik selge.

24. Kui praegune elu oli ainus elu ja üksi tuli otsustada hinge tuleviku üle igaviku jaoks, missugune saatus tabaks siis lapsi, kes surevad beebidena? Kuna nad ei saanud teha ei head ega halba, ei vääri nad karistusi ega tasusid. Jeesus Kristuse kõnede kohaselt igaüks, kes on kätte saanud tasu oma tegude eest, olgu sellega rahul. Nad võiksid teises kehalises elus kogeda seda, mida eelmine elu ei võimaldanud. Erandeid ei ole.

25. Mis saatus oleks aga kretiinidel ja idiootidel? Neil ei ole ei head ega halba teadvust, nad ei vastuta oma tegude eest. Kas Jumal oleks õiglane ja südamlik, luues lolle hingi, et nad elaksid viletsuses ja lootusetuses? Vastupidi, võtke teadmiseks, et kretiini ja idioodi hing on karistatud vaim, olles kehas, mis ei võimalda vaimul väljendada oma arvamist, olles väga tugevalt kinni keha sidemetes, kõik on vastavuses Jumala seadusega.

26. Nende üksteisele järgnevate kehastumiste vältel, vähehaaval ebatäiusest töö kaudu puhastudes, saavutab vaim lõpuks oma kehaliste elude eesmärgi. Ta kuulub siis „puhaste vaimude" hulka ehk „inglite klassi", nautides Jumala täiuslikku elu ja igaviku jaoks segamatut õnne.

27. Inimesed elavad enda pattudest puhastumise elu Maal. Jumal kui hea isa ei lase neid olla üksi ja juhatuseta. Esmalt on neil kaitsvad vaimud või inglid, kes kaitsevad neid ja püüavad juhtida neid õigel teel. Neil on veel vaime, kes elavad maa peal, kõrgemad vaimud, kes aeg-ajalt on nende keskel, et valgustada seda teed oma otsimiste abil ja arendada inimkonda. Kuigi Jumal jäädvustas oma seaduse inimeste südametunnistusse, andis ta ka võimaluse väljendada seda selgemini. Alguses saatis ta Moosese, kuid Moosese seadused olid kohandatud tolleaegsetele inimestele. Ta rääkis inimestele ainult maapealsest elust, patu kannatustest ja tasu saamisest. Pärast jätkas Kristus Moosese õpetust kõrgema õpetusega: vaimne elu, moraalsed kannatused ja tasud. Mooses juhtis inimesi hirmu abil, Kristus armastuse ja südameheaduse kaudu.

28. Praegusaja spiritism on paremini arusaadav, ta lisab teooriale silmaga nähtavat. Ta tõestab tulevikku tänu silmanähtavatele faktidele. Ta selgitab selgete väljenditega seda, mida Jeesus Kristus õpetas. Ta selgitab mittetuntuid või halvasti mõistetavaid tõdesid. Ta avastab vaimude nähtamatu maailma ja kohandab inimkonna tulevase elu müsteeriumidele. Ta põrmustab materialismi, mis on Jumala eksisteerimise vastane mäss. Lõpuks kehtestab ta karito (armastades Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast Jumala armastuses on ainus pääsemine) inimkonnas ja Jeesus Kristuse poolt kuulutatud solidaarsuse. Mooses valmistas pinnast ette, Jeesus Kristus külvas ja spiritism kogub saaki.

29. Absoluutselt ei ole spiritism uus valgus, kuid aukartust äratavam, kuna see tuleb kõigist Maa piirkondadest nende teed, kes elasid. Selgitades kõike, mis oli selgusetu, teeb ta lõpu halvasti tõlgendustele, ja peab ühendama inimesed ainumasse usku, sest eksisteerib ainulaadne Jumal ja jumalikud seadused on kõikide jaoks ühesugused. Lõppude lõpuks osutab ta Jeesuse Kristuse ja prohvetite poolt osutatud vigadele.

30. Kannatused, mis kurvastavad inimkonda Maal, on ülbuse, egoismi ja kõikide halbade kirgede võlad. Oma patu sidemete kaudu tekitavad inimesed üksteisele kannatusi. Et karito ja alandlikkus asendavad egoismi ja upsakust, ei püüa nad enam üksteist kahjustada. Nad austavad kõikide õigusi ja riigis omavahelist harmooniat ning õigusemõistmist.

31. Kuid mismoodi hävitada egoism ja ülbus, mis näivad olevat sünnipäraselt inimeste südames? Egoism ja ülbus on inimeste südames, sest inimesed on vaimud, kes järgisid algusest peale pattude teed ja olid pagendatud maa peale, kus nad peavad oma patud kannatuste kogemuste läbi hüvitama. Jutt on veel ürgpatust, millest paljud inimesed ei ole lahti saanud. Tänu spiritismile saadab Jumal viimase üleskutse, Jeesus Kristuse õpetuse Jumala armastuse seaduse praktiseerimiseks:: see on armastuse ja karito seadus.

32. Kuna Maa saabus õigeaegselt, et muutuda õnne ja rahu asupaigaks, siis Jumal ei taha, et halvad kehastunud vaimud jätkaksid sinna häirete toomist heade vaimude kahjustamiseks. Seepärast on nad kohustatud kaduma. Nad on kohustatud puhastuma vähem arenevates maailmades, kus nad uuesti tegutsevad enda paremaks muutumise nimel läbi kehaliste eksisteerimiste seeria, mis on veel rohkem kannatusi pakkuvad kui Maa peal. Neis maailmades hakkavad nad välja arendama uut haritumat rassi, kelle ülesandeks on arendada vähemarenenud olendeid, kes elavad neis maailmades tänu saavutatud tasandile. Nad väljuvad sealt ainult paremate maailmade jaoks, kui nad seda väärivad, seni tuleb neil saavutada igakülgne puhastumine. Kui Maa oli neile puhastustuli, siis need maailmad on põrgu, kus kogemus on alati olemas.

33. Sel ajal kui hukkamõistetud generatsioon kiirelt kaob, sünnib uus põlvkond, kelle uskude aluseks on kristlik spiritism ehk armastuse usk.

Mõttekamad väljavõtted vaimude õpetustest

34. Spiritismi peamine eesmärk on parendada inimesi. Selleks me peame otsima parimat, mis võiks aidata intellekti ja moraali progressi.

35. Tõeline vaim ei ole see, kes usub ilmutusi, vaid see, kes suudab vaimudelt saadud õpetustest kasu saada. Usk õpetusse ei anna mingit kasu, kui see usk ei aita edasi jõuda hea teel ja ei tee paremaks ligimese elu.

36. Egoism, upsakus, tühisus, auahnus, kasuahnus, kurjus, kadedus, armukadedus ning teiste tagarääkimine on hinge jaoks mürgised rämpstaimed, millest iga päev tuleks vähehaaval vabaneda. Abivahenditeks on karito ja alandlikkus.

37. Usk spiritismi toob kasu ainult sellele, kelle kohta saab öelda: ta on täna väärtuslikum kui eile.

38. Tähtsus, mida inimene omistab „ajalikele" ehitistele, on vastupidises proportsioonis usaldusele vaimses elus. Kahtlus tuleviku suhtes toob esile enda õnne selles maapealses maailmas, kuna nii rahuldab inimene enda kirgi oma ligimese kahjuks.

39. Suured õnnetused maa peal on hinge ravimisvahendid. Need päästavad teda tuleviku jaoks, nagu kannatust tekitav kirurgiline operatsioon päästab haige elu ja annab talle tervise tagasi. Seepärast ütles Jeesus Kristus: "Õnnetud on õndsad, sest neid lohutatakse."

40. Kui olete õnnetu, vaadake endast allapoole ja mitte üles. Mõelge nende peale, kes kannatavad teist rohkem.

41. Lootusetus on loomulik tunne neile, kes usuvad, et kõik lõpeb kehalise eluga. Lootusetus on absurdne tunne neile, kes usuvad tulevikku.

42. Sageli on inimene ise oma maapealse elu õnnetuste põhjustaja. Tal tuleb leida oma õnnetuste allikas ja siis ta veendub, et enamik neist tuleneb tema enda mõistmatusest, upsakusest ja kasuahnusest ja tema järjekindlast Jumala seadustele mitteallumisest.

43. Palvetamine on jumaldamise tegu. Jumala jaoks tähendab palvetamine Temale mõtlemist, Temale lähenemist ja Temaga ühenduses olemist.

44. See, kes usinalt ja usalduses palvetab, on tugevam halbade kiusatuste vastu ja Jumal saadab talle häid vaime abiks. Sellest abist ei keelduta kunagi, kui on siiralt palutud.

45. Peamine ei ole palju palvetada, vaid siiralt palvetada. Mõned arvavad, et palve väärtuseks on palve kestus, samas sulgevad nad silmad enda isiklike pattude nägemiseks. Selline palve on ainult harjumuspärane ajaviide, aja millegagi täitmine, kuid mitte arukuse täiendamine.

46. See, kes palub Jumalalt vabandust oma pattude pärast, arvab sel viisil pattudest vabanevat. Head teod on aga kõigist palvetest paremad, kuna tegu on rohkem väärt kui sõnad.

47. Palve on heade vaimude poolt suunatud. Pealegi kasutavad seda kõik mittetäiuslikud vaimud kui vahendit oma kannatuste leevendamiseks.

48. Palve ei saa muuta Looja otsuseid. Kuid nähes, et neist huvitutakse, tunnevad need vaimud end vähem isoleerituna; nad on vähem õnnetud. See annab neile tagasi julguse, ergutab soovi täiustumiseks kahetsuse ja parenduse teel ja saab neid takistada halbu mõtteid mõtlemast. Sellest vaatenurgast võttes võivad nad saada mitte ainult kergendust, vaid ka lühendada omi kannatusi.

49. Igaüks palvetagu oma veendumuse kohaselt ja sel viisil, nagu temale on sobilik, sest palvete rohkus ei tähenda midagi, mõte on kõik. Peamine on siirus ja puhas kavatsus. Hea mõte on palju rohkem väärt kui palju kõnesid, mis sarnanevad veski mürale ja kus süda ei tuksu kellelegi.

50. Jumal kujundas luues tugevaid ja võimekaid inimesi selleks, et nad oleksid nõrgematele inimestele toeks. Tugev inimene, kes ahistab nõrka, on Jumala poolt neetud. Ta saab sageli kohese karistuse oma maapealse elu jooksul, kompromiteerides enda tuleviku.

51. Rikkus on hoius, mille omanik on ainult vilja kasutaja, sest ta ei vii oma rikkust hauda kaasa. Ta peab pidama täpset arvestust selle rikkuse kasutamise kohta.

52. Rikkus on libisemisohtlikum eluproov kui vaesus, sest ta on valesti kasutuse ja liigse asisuse kiusatus, seega on rikkal raskem olla mõistlik kui vaesel.

53. Auahne, kes on edukas ja rikas, kes halvasti naudib oma materiaalset rikkust, on rohkem kaastunnet kui kadestamist väärt, sest oleks mõistlik ette näha tulevasi karistusi. Spiritism kinnitab nende hirmsate näidete varal, kes seda on läbi elanud ja kes hakkavad oma saatust avastama, Jeesus Kristuse ütluse tõde: „Kes tõuseb, saab alandatud, ja kes alandub, saab tõstetud".

54. Karito on peamine ja ülem Jumala seadus: "Armastage üksteist nagu vennad", „armastage ligimest kui iseennast"; „andestage oma vaenlastele"; „ärge tehke teisele seda, mida te ei taha, et teile tehakse". Kõiki neid ütlusi koos hõlmab sõna karito.

55. Karitot ei leidu üksnes almuses, vaid see eksisteerib ka mõtetes, kõnes ja tegudes. Mõtetes almuseandja on ka ligimese pattude suhtes halastav. Almuseandja kõneldes: mitte midagi öelda, mis võib ligimesele kahju teha. Almuseandja toimingutes: aidata ligimest võrdeliselt oma jõuvarudele.

56. Vaene, kes jagab oma leivatükist endast vaesemale, on palju rohkem almuseandja, Jumala silmis palju rohkem väärt kui see, kes annab oma ülejäägist ilma ise puudust tundmata. Vaim ütles: „Pilgati liikuvaid laudu; mitte kunagi ei hakata pilkama filosoofiat ja moraali, mis on selle tulemus."

Aastaid on möödunud esimestest nähtustest, mis olid kasutusel mitte midagi tegijate ja uudishimulike lõbustamiseks. Teie arvates on see moraal ürgne: "Need vaimud peaksid ju olema küllalt vaimud, selleks et tuua meile midagi uut" (kellegi kriitiku vaimukas lause). Seda parem! Kui see on ürgne, mis tõestab, et see sobib kõigi aegade jaoks, ja inimesed on veelgi rohkem süüdi, kuna nad ei praktiseerinud seda, ja kuna eksisteerivad ainult igavesed tõed. Spiritism tuletab seda meile meelde mitte isoleeritud avalikustamisega üksikule inimesele, vaid vaimude endi häälega, mis sarnaselt viimaste trompetinootidega hakkasid karjuma: "Palun uskuda, et need, keda peate surnuiks, on palju elavamad kui elavad inimesed, kuna nad näevad seda, mida teie ei näe, ja nad kuulevad seda, mida teie ei kuule."

Tunnistuseks võivad meiega rääkida kes tahes: sugulased, sõbrad ja kõik, keda te armastasite maa peal ja keda te arvate igavesti kadunuteks. Õnnetud on need, kes usuvad, et kõik lõpeb koos kehaga, sest neid karistatakse karmilt; õnnetud on need, kes ei praktiseeri karitot, sest nad saavad kannatusi selle järgi, kui palju on nad teistele kannatusi valmistanud! Kuulake kannatajate häält, kes ütlevad teile: "Me kannatame, kuna me eitasime Jumala võimet ja kahtlesime Tema piiritut halastust. Me kannatame oma ülbuse, egoismi, kasuahnuse ja kõikide halbade kirgede tõttu, mida me ei suuda vaigistada. Me kannatame oma kõikide halbade tegude pärast, mida me oleme teinud oma ligimestele karito unustamise tõttu." Uskmatud! Palun öelge, kas õpetus, mis õpetab selliseid asju, on naeruväärne, ja kas see on hea või halb! Käsitledes seda ühiskondlikust vaatepunktist, palun öelda, kas inimesed, kes hakkavad seda praktiseerima, oleksid õnnelikud või õnnetud, südamlikumad või südametud!